Ivar Leimuse ettekanne 8.12

Selle aasta viimane Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek leiab aset 8. detsembril kell 18:15 Lossi 3-425. Esineb Ivar Leimus ettekandega „Unikaalne leid Tallinna lahest“. 8. augustil 2011 märkas hobisukelduja Tallinna lahes umbes 5 meetri sügavusel merepõhjas suure kivikogumi ääres kummuli lebavat puitkasti. Kasti sisu lähemalt uurides leidis ta mõned nahk- ja puitesemed ning kokkukleepunud müntidest väikese kämbu. Kõik esemed ja üles tõstetud puukast anti üle Eesti Ajaloomuuseumile. Veest toodi välja 270 eset, millest enamuse moodustavad mündid. Need pärinevad peamiselt Visbyst ja Tallinnast, oma koosseisu põhjal võiks mündikogum kuuluda 1280. aastatesse. Sama ajamäärangut toetavad ka kastis olnud klappkaalud. Koos kaaludega leiti komplekt kaaluvihte, mis on justeeritud arvatavasti Kölni marga järgi. Lisaks oli kastis säilinud noatuppede katkeid, noapäid ja -võrusid, samuti üksikuid õmblustarbeid. Arvatavasti oli tegemist mõnele väikekaupmehele kuulunud kaubakastiga 13. sajandi lõpust.

Lea Kõivu ettekanne 24.11

Neljapäeval, 24. novembril 2011 kell 18:15 toimub Lossi 3-425 Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek. Esineb Lea Kõiv ettekandega „’Visionismist’ Tallinnas 1640.–1650. aastatel“.

„Visionismist“ Tallinnas 1640.–1650. aastatel

Nn visionismi ehk „uue prohvetluse“ (vrdl. vanatestamentlikud prohvetid) puhul oli tegemist ühega 16.–17. sajandil Saksamaal levinud usuvooludest, mis jõudis ka põhjapoolsetele luterlikele aladele, sh Eestisse. „Uued prohvetid“ olid enamasti lihtrahva hulgast pärit ilmalikud isikud, kes (väidetavalt) jumala saadetud ingli kaudu saadud nägemusi ehk visioone järgides kuulutasid ette sündmusi ning kutsusid inimesi üles kahetsusele ja meeleparandusele. Prohvetid ei vastandanud end luterlikule kirikule ning kirik sallis nähtust sel määral, kuni „visioonid“ olid kooskõlas luterluse pealiiniga. Mõistagi kätkes see kriteerium endas tõlgendamisvõimalusi, mistõttu põhjustas prohvetlus rohkesti teoloogilisi dispuute, sh trükisõnas.
Üpris vähe tuntud on asjaolu, et nn visionism leidis märkimisväärselt kõlapinda ka Tallinnas, ning et selle kaitsjate leeri asus üks Tallinna (ja Eesti) vaimse eliidi hulka kuuluvaid vaimulikke. Ettekandes vaatlengi visionismi ilmnemist Tallinnas lähemalt, käsitlen selle ümber Tallinna ilmalikes ja vaimulikes ringkondades puhkenud poleemikat ja vastasseise ning tallinlaste osalust kaasaegses teoloogilises diskussioonis prohvetluse üle.

Konverents "Kakskümmend aastat ajalookirjutust iseseisvas Eestis" 5. novembril

Akadeemiline Ajalooselts vaatab 5. novembril toimuval konverentsil tagasi viimase kahe aastakümne jooksul Eesti ajaloomaastikul toimunud arengutele. Ettekanded puudutavad nii kitsamaid teemavaldkondi kui laiemalt ajalookirjanduse ja ajalooõpetamisega seonduvaid küsimusi. Esinevad Marek Tamm, Olaf Mertelsmann, Mati Laur, Juhan Kreem, Helena Sepp ja Mare Oja.
Konverents toimub Tartus (Lossi 3-425) ja algab kell 14:15. Üritus on tasuta ja eelregistreerimine pole vajalik.

Kava
14:15-14:20 Tervitussõnad
14:20-14:50 Marek Tamm (Tallinna Ülikool): Ajaloolaste vabariik: Eesti mälupoliitikast 1987–1994
14:50-15:20 Olaf Mertelsmann (Tartu Ülikool): Eesti historiograafia rahvusvahelisest perspektiivist
15:20-15:50 Mati Laur (Tartu Ülikool): Eesti ajalookirjandus kahel viimasel aastakümnel
15:50-16:15 Kohvipaus
16:15-16:45 Juhan Kreem (Tallinna Linnaarhiiv, Tallinna Ülikool): Eesti medievistika hetkeseis
16:45-17:15 Helena Sepp (Tallinna Ülikool): Ülevaade Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis aastatel 2003-2011 kaitstud lõputöödest
17:15-17:45 Mare Oja (Tallinna Ülikool): Muutused üldhariduskooli ajalooõpetuses 1992-2011

Enn Küngi ettekanne 20. oktoobril

Neljapäeval, 20. oktoobril kell 18:15 toimub Lossi 3-425 Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek. Esineb Enn Küng ettekandega "Jöran Sperling Ingerimaa kindralkubernerina 1683-1691".

Rootsi ja ka Eesti ajalookirjutus käsitleb Jöran Sperlingit kui riigi uute provintside (Skåne, Hallandi ja Blekinge) ning seejärel Ingerimaa sihi- ja kavakindla rootsistajana. Seda ta kindlasti oli, endistel Taani aladel jõulisemalt kui Ingerimaal. Ingerimaal tähendas rootsistamine eelkõige Rootsis välja kujunenud bürokraatiamudeli rakendamist kohalikus asjaajamises ning rootsi keele kasutamist dokumentides ja kirjavahetuses, mitte aga provintsielanike emakeele vahetust. Samuti soosis Sperling Ingerimaal ortodoksi kiriku liikmete konverteerimist luteri kiriku rüppe. Kuid rootsistamine ei ole ainus põhjus, miks tasub Sperlingit Läänemere provintside ajaloos meeles pidada. Ta oli juht, kes jõuliselt sekkus oma provintsi majandusellu, edendades transiitkaubandust, üleminekut passiivselt kaubanduselt aktiivsele, kohapealset manufaktuuriettevõtlust jpm. Stockholmist vaadatuna oodati Sperlingilt ka oma provintsi julgeoleku tagamist, kindluste ehitamist, naaberriigis Venemaal luuretegevuse korraldamist ning diplomaatilist suhtlust Novgorodi ja Pihkva vojevoodidega. Veel tuli tal keskse riikliku küsimusena tegelda reduktsiooniga.

Sperling töötas Ingerimaal ajal, kui teisteski Rootsi ülemereprovintsides olid ametis tugevad kindralkubernerid: Jacob Johann Hastfer (1686-1695) Liivimaal ja Axel Julius De la Gardie (1687-1704) Eestimaal. Kas nende kolme provintsi sisepoliitikas oli valdkondi, mis neid mehi omavahel sidus, või piirdus omavaheline suhtlus kohustusliku infovahetusega ja tihedamat koostööd ei tehtud?

Omaette teema on Sperling bürokraadina: millised olid kõrge kuningliku ametniku töömeetodid ja igapäevane asjaajamine. Samuti on huvitav jälgida, kuidas avavad arhiiviallikad Sperlingi inimlikke isikujooni.

Tõnu Tannbergi ettekanne 15. septembril

Neljapäeval, 15. septembril kell 18:15 toimub Lossi 3-425 Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek. Esineb Tõnu Tannberg ettekandega "Nõukogude Eesti esimesed „diplomaadid“ 1944. aastal: Hans Kruus ja tema meeskond".

1944. aasta alguses jõudis Moskvast Läände üllatav teade, et NSV Liidus asutatakse liiduvabariiklikud välisasjade- ja kaitserahvakomissariaadid. Kui 1936. aasta NSV Liidu konstitutsioon oli liiduvabariikide rahvusvahelised suhted ja kaitsepoliitika täielikult andnud keskvalitsuse pädevusse, siis nüüd – 1944. aasta veebruaris – võeti vastu muudatused põhiseaduses, millega delegeeriti liiduvabariikide pädevusse osa kaitseküsimusi ja välissuhtlus. Taoline liiduvabariikide „iseseisvuse“ suurendamine oli ootamatu.

Eesti NSV välisasjade rahvakomissariaat loodi siiski alles 1944. aasta sügisel, mil nimetati ametisse ka välisasjade rahvakomissar Hans Kruus. Kuid ettevalmistused Moskvas vastuvõetud „autonoomiaseaduste“ ellurakendamiseks algasid juba 1944. aasta varakevadel ning ettekanne ongi pühendatud peamiselt sellele, Eesti NSV välisasjade rahvakomissariaadi loomist ettevalmistavale perioodile, mil liiduvabariigi „esidiplomaadi“ võtmerollis oli juba siis Hans Kruus.

Konkreetsemalt aga otsitakse ettekandes vastuseid esijoones kolmele küsimusele: (1) millega Hans Kruus tegeles Nõukogude tagalas ja miks temast ei saanud Eesti NSV välisasjade rahvakomissari juba 1944. aasta kevadel, (2) kes olid need esimesed Nõukogude Eesti „diplomaadid“ – n-ö Kruusi meeskond ja kuidas neid hakati uueks tööks ette valmistama ning (3) milline oli Moskva tollaste „autonoomiaseaduste“ vastuvõtmise sise- ja välispoliitiline kontekst?

Ettekanne tugineb põhiosas senikasutamata arhiiviallikatele.