Konverents "Kakskümmend aastat ajalookirjutust iseseisvas Eestis" 5. novembril

Akadeemiline Ajalooselts vaatab 5. novembril toimuval konverentsil tagasi viimase kahe aastakümne jooksul Eesti ajaloomaastikul toimunud arengutele. Ettekanded puudutavad nii kitsamaid teemavaldkondi kui laiemalt ajalookirjanduse ja ajalooõpetamisega seonduvaid küsimusi. Esinevad Marek Tamm, Olaf Mertelsmann, Mati Laur, Juhan Kreem, Helena Sepp ja Mare Oja.
Konverents toimub Tartus (Lossi 3-425) ja algab kell 14:15. Üritus on tasuta ja eelregistreerimine pole vajalik.

Kava
14:15-14:20 Tervitussõnad
14:20-14:50 Marek Tamm (Tallinna Ülikool): Ajaloolaste vabariik: Eesti mälupoliitikast 1987–1994
14:50-15:20 Olaf Mertelsmann (Tartu Ülikool): Eesti historiograafia rahvusvahelisest perspektiivist
15:20-15:50 Mati Laur (Tartu Ülikool): Eesti ajalookirjandus kahel viimasel aastakümnel
15:50-16:15 Kohvipaus
16:15-16:45 Juhan Kreem (Tallinna Linnaarhiiv, Tallinna Ülikool): Eesti medievistika hetkeseis
16:45-17:15 Helena Sepp (Tallinna Ülikool): Ülevaade Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis aastatel 2003-2011 kaitstud lõputöödest
17:15-17:45 Mare Oja (Tallinna Ülikool): Muutused üldhariduskooli ajalooõpetuses 1992-2011

Enn Küngi ettekanne 20. oktoobril

Neljapäeval, 20. oktoobril kell 18:15 toimub Lossi 3-425 Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek. Esineb Enn Küng ettekandega "Jöran Sperling Ingerimaa kindralkubernerina 1683-1691".

Rootsi ja ka Eesti ajalookirjutus käsitleb Jöran Sperlingit kui riigi uute provintside (Skåne, Hallandi ja Blekinge) ning seejärel Ingerimaa sihi- ja kavakindla rootsistajana. Seda ta kindlasti oli, endistel Taani aladel jõulisemalt kui Ingerimaal. Ingerimaal tähendas rootsistamine eelkõige Rootsis välja kujunenud bürokraatiamudeli rakendamist kohalikus asjaajamises ning rootsi keele kasutamist dokumentides ja kirjavahetuses, mitte aga provintsielanike emakeele vahetust. Samuti soosis Sperling Ingerimaal ortodoksi kiriku liikmete konverteerimist luteri kiriku rüppe. Kuid rootsistamine ei ole ainus põhjus, miks tasub Sperlingit Läänemere provintside ajaloos meeles pidada. Ta oli juht, kes jõuliselt sekkus oma provintsi majandusellu, edendades transiitkaubandust, üleminekut passiivselt kaubanduselt aktiivsele, kohapealset manufaktuuriettevõtlust jpm. Stockholmist vaadatuna oodati Sperlingilt ka oma provintsi julgeoleku tagamist, kindluste ehitamist, naaberriigis Venemaal luuretegevuse korraldamist ning diplomaatilist suhtlust Novgorodi ja Pihkva vojevoodidega. Veel tuli tal keskse riikliku küsimusena tegelda reduktsiooniga.

Sperling töötas Ingerimaal ajal, kui teisteski Rootsi ülemereprovintsides olid ametis tugevad kindralkubernerid: Jacob Johann Hastfer (1686-1695) Liivimaal ja Axel Julius De la Gardie (1687-1704) Eestimaal. Kas nende kolme provintsi sisepoliitikas oli valdkondi, mis neid mehi omavahel sidus, või piirdus omavaheline suhtlus kohustusliku infovahetusega ja tihedamat koostööd ei tehtud?

Omaette teema on Sperling bürokraadina: millised olid kõrge kuningliku ametniku töömeetodid ja igapäevane asjaajamine. Samuti on huvitav jälgida, kuidas avavad arhiiviallikad Sperlingi inimlikke isikujooni.