Kadri Toomingu ettekanne 22.11

22. novembril kell 16:15 esineb Lossi 3-427 Kadri Tooming ettekandega "Väljarändajad Peterburis (1868-69) – riigivõimu ja avalikkuse reaktsioon."

Annotatsioon

1860. aastate teise poolde langes Eestimaa kubermangus mitu talurahva elu oluliselt mõjutanud tegurit. Ilmastikuolud tõid mitmel üksteisele järgneval aastal kaasa viletsa saagi ja näljahäda, mille mõju oli siin kõige rängem saartel ning Lääne- ja Harjumaal. Aga puutumata ei jäänud ka Viru- ja Järvamaa. Samal ajal nõudsid mõisnikud raharendile üleminekuks uute, talupoegadele ebasoodsamate rendilepingute sõlmimist. Raharendile üleminek aga tähendas ka, eriti ikalduse tingimustes, kiiret seni teotöö jaoks palgal peetud talusulastest loobumist. 1866. a. vallaseadusega oli loodud talurahva omavalitsus, aga keerulisteks nälja-aastateks olid vallavalitsused alles tegevust alustanud ja sotsiaalne toetussüsteem nõrk. 
Eelnevaga seonduvalt suurenes märgatavalt talurahva liikuvus. See tähendas ka uut väljarändamisliikumise tõusu. Alguse sai liikumine Läänemaalt, mis eelmisest lainest oli puutumata jäänud, ja levis kiiresti ida poole. Sündmustejada alguseks võib lugeda 1868. a. juuni lõppu, mil laevaga saabus impeeriumi pealinna Peterburi poolteistsada Hiiumaa Vaemla mõisa talupoega, et taotleda siin riigiabi Kaukaasiasse asundamisel. Ülekaalus olid naised ja lapsed, sealhulgas imikud. See oli alles algus, järgneva pooleteise aasta jooksul saabus rahvast üha juurde. 
Ettekanne käsitleb Eesti, Läti ja Venemaa arhiivide leidude põhjal riigivõimu püüdeid liikumist ohjata. Kuna eestlaste väljarändeliikumine kandus pealinna, on sündmusi kajastavad arhiivimaterjalid eriti huvitavad, kajastades üheaegselt nii kubermanguvalitsuse, kindralkuberneri kui keskvalitsuse tasandil ministeeriumite ja Ministrite Nõukogu tegevust ja seisukohti. See võimaldab hinnata erinevate tasandite rolli väljarände suunamisel ja põhjusi, miks väljarändamist võimaldati või ei võimaldatud. 
Kümnendile oli üldisemalt omane poleemika Balti erikorra üle vene publitsistikas, Eestimaa talupoegade pealinna näha viidud viletsus pani baltisaksa mõisnikud tugeva kriitika alla. Kaalutlemisel oli suurema hulga talupoegade asundamine mõisnikele õpetuse andmiseks, näidates, et valitsus toetab talupoegi. Ära jäi see põhjusel, et Ministrite Komitee ei olnud riigile püsivaid kohustusi tekitada võiva pretsedendiga nõus. Kõnealuse väljarändeliikumise tulemuseks oli mõnesaja Peterburi kogunenud eestlase riigi kulul Novgorodi kubermangu asundamine ja kindel „ei“ järgnevatele sarnastele plaanidele. Riigivõim käitus talupoegade suhtes karmilt, Novgorodi asumisest keeldunud saadeti asumisele.

Karsten Brüggemanni ettekanne 8.11

8. novembril kell 16:15 esineb Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolekul Lossi 3-427 professor Karsten Brüggemann ettekandega  „Representing Empire, Performing Nation? Russian Governors in the Baltic Provinces: Galkin-Vraskoi, Shakhovskoj and Meller-Zakomel'skii.”

Ettekanne on inglise keeles.

Annotatsioon

The paper analyses the different modes how in different times Russian representatives in the Baltic provinces followed a "Russian" agenda in the late 19th and early 20th century. Therefore I want to demonstrate how ethnically Russian governors tried to square the circle between local traditions, changing social environments and state interests (as far as the latter have been defined clearly enough) from Alexander II to Nicholas II. As examples I chose the governors of Estland, M. V. Galkin-Vraskoi (1868-1870) and S.V. Shakhovskoi (1885-1894), and finally, provisional governor A.N. Meller-Zakomel'skii will be examined who was sent to Riga in order to secure governmental control over the revolutionary borderland from 1906-1909. Although all of them claimed to foster the Russian foundations (russkie nachala) in the non-Russian region, they all fought their own individual battles between their personal aspirations, the critical eyes of the local elites and the instructions of the government.